Vara kooli heakorra talgud 2011

Kõik on kuulnud väljendit, et tänapäeva noortel puudub huvi tööd teha. 7. mail tõestasime vastupidist. Laupäeva hommikul kella 10.00  kogunes Vara Põhikooli staadionile 28 Vara küla noort. Plaani oli võetud teha korda staadioni ümber kasvav kuusehekk ja selle alune.  Talgulistele jagati kätte vajaminevad tööriistad ning kindad. Töö võis alata. Alustati hekialuse prügist koristamisega – paber, pakendid, klaastaara, vanametall ja muu prügi.

Sellega tegelesid Tiia eestvedamisel põhiliselt tüdrukud ja ka mõned poisid.

Ülejäänud seltskond hakkas tegelema kuivanud ja ümberkukkunud puude likvideerimisega.

Kui esimesed puud olid lõigatud, tükeldatud ja ka koristatud ühte suurde hunnikusse, tehti ka esimene paus. Oksi sai nii palju, et need otsustati koguda ühte vaalu, et hiljem katlamaja saaks selle kõik hakkeks purustada.

Esimene paus sai läbi. Seejärel suundus iga salk oma töö juurde. Saemehed läksid heki sisse, et alustada kuuseokste kõrvaldamisega. Esialgu tehti seda okshaaval, et hekil hiljem ka viisakas väljanägemine jääks. Aimar ja Hanno lõikusid heki sees nii kuis jaksasid. Oksi muudkui tuli ja tuli. Oksavaal järjest aga kasvas.

Ja nii oligi kätte jõudnud lõuna. Talgusupi söömine oli kooli sööklas. Supp oli imemaitsev. Supi olid valmistanud kokatädi Erika ja ta tubli abiline Aino. Aitäh, Teile!

Kooli õppealajuhataja Alvi Pärn käis meid vahepeal vaatamas ja andis noortele positiivse laengu, olles uhke oma endiste kasvandike üle.

Kõhud täis, leibki luusse lastud, võis talguid jätkata. Lõpetada oli veel teepoolne hekk.

Oksi sai ju algul võetud ühekaupa, kuid siis kogunes komisjon: Boris, Janar, Hanno, kes leidsid, et ei ole midagi, võtame oksi ka kõrgemalt ära. Nii saigi staadion nüüd ka teepeale nähtavaks. Saemehed muudkui lõikusid, teine salk vedas oksi vaalu,  see sai sinna staadioni otsa põllule  ja kolmas salk riisus hekialust puhtaks. Risu ja rämpsu sai palju. Tegime põllule lõkke ja hakkasime kärudega oksi lõkkesse vedama. Aga oh häda, seda sai kokku riisutud palju. Kuid siis tuli lahendus. Meie abivallavanem Tarmo Kivi käis meid vaatamas ja tunnustamas ning kuuldes ja nähes meie probleemi, organiseeris meile appi Artur Pärna, auto ja käruga. Olgugi, et Arturil oli kiire, saime oma armeega platsi kiirelt puhtaks. Tänu Sulle, Artur! Ja nii oligi kell saanud juba neli. Vaatasid siis kõik talgulised oma kätetööd ja leidsid, et vaatepilt on väga ilus.

Kuid oh hullu, talgulistel tekkis mure, et oli vahva üritus, kuid mida tuleval aastal ette võtta?

Sai siis veel muljeid vahetatud päevast ja minevikust, kui Boris ja Janar rääkisid loo, kuidas nad lastena said kuuskede otsas rännata mööda kuuskede latvu ühest staadioni otsast teise.

Jõudis kätte aeg tööpäev lõpetada.  Eliise ja Lisette kirjutasid kõigile ka tänukirjad.

Ja nii saigi iga tubli Vara noor ka tunnustatud sellega. Kõige parem tunnustus on see, kui ise oled rahul ja et sai midagi koos ära tehtud.

Talgud said tehtud ju selleks, et meil endil oleks hea suvel palli mängida.

Ja järgnevaks läkski lahti vutimäng.  

Tiia Veerpalu

Ma arvan, et enamus inimestele meeldib olla värskes õhus ja nad naudivad kaunist loodust endi ümber. Kõik, mis tundub iseenesest mõistetav, tavaliselt nii lihtne ei ole. Olen ka veendunud, et kui inimestele järjepidevalt selgitada vajadust ka ise käed külge lüüa, siis lõpuks hakkavad asjad paigast liikuma.

7.mail  - meie oma küla talgupäevaks olid lootused suured, sest enamus inimestele olid silma jäänud juba ammu tugevat noorenduslõikust vajavad hekid kooli ümber. Ka tunduvad suured puud ilusad ainult siis, kui neil lehed on küljes  ehk seda siis suvel, kui meie, õpetajad, tavaliselt sel ajal puhkame. Ülejäänud aja: septembrist hakkavad lehed langema, talvel on puud päris raagus ja mais lähevad jälle lehte,  näeme kahjuks meie aknast suuremalt jaolt ainult raagus puid ja nende sammaldunud oksi. Hekidki olid nii suureks kasvanud, et sealt alt oli lastelgi riisumine raskendatud. Nüüd, kus talgupäevajärgselt on viirpuuhekist järel vaid tüükad, kastame neid ja räägime nendega, et sealt uus hekk meile silmailuks kasvaks. Teised hoolduslõikust vajavad puud said ka mõne kuiva oksa oma võrast loovutada oksahunnikusse lootuses, et neist suurtest hunnikutest peagi hakkepuit tehakse ja see meile omakorda  toasooja annaks.

Erilised tänusõnad kuuluvad just meie vilistlastele, kes olid nii rohkearvuliselt esindatud ja nad olid oskuslikult kaasa kutsunud tööd tegema ka kooli praegused õpilased. Kui lapsed midagi oma kätega ära teevad ja näevad kui palju selleks aega ja vaeva kulub ehk oskavad nad siis ka seda edaspidi rohkem hinnata ja teiste tehtud tööd tunnustada. Sageli juhtub aga nii, et ühed teevad ja teised lõhuvad. Siingi on asjale lihtne seletus, alati ei pea korrale kutsuma õpetaja, vaid iga kodaniku kohus on juhtida tähelepanu täiskasvanu mõttes valedele asjadel. Me kõik saame oma elukeskkonda paremaks ja silmale ilusamaks muuta. Seda tuleb ainult tahta teha. Nii peakski olema, et tänast kooli õpilast tunnustab ja toetab tema kasvamist just vilistlane, sest alles hiljuti oli ju temagi õpilane. See tähendab noorelt – noorele.

Kokku osales Vara kooli heakorra talgutel ligi 50 inimest.

Talgupäevale tuginedes julgen loota, et järgmisel koostegemisel on meil palju usku just oma kooli vilistlastesse.

Alvi Pärn