Leib meie toidulaual

Veerandi viimasel päeval osalesid 4.-9. klassi õpilased Eesti Põllumajandusmuuseumis    leivaprogrammis.

Leib on eestlaste toidulaual olnud põhitoiduks juba mitmeid sajandeid. Rukis kasvas kunagi umbrohuna teiste viljade seas. Eestisse tuli see koos teiste liikidega. Eestis avastati, et see on uus viljasort ja seda hakati kasvatama. Et vilja kasvatada, tuli teha põld ja see künda. Pärast kündmist külvati vili. Vili kasvas. Kui vili oli küpsenud, mindi lõikama. Selleks kasutati sirpi. Peale lõikust seoti viljad koos vartega kimpu ja pandi kuhja päikese kätte kuivama. Hiljem viidi rehe alla kuivatamisele. Seal toimus ka rehepeks, mille käigus peksti kootidega vili viljapeadest välja. Siis koguti vili kokku ja tuulati ära, aga kui oli saagivaene aasta küpsetati aganaleiba ehk leiba milles olid aganad sees. Viljakõrtest tehti katused. Pärast tuulamist viidi vili veskisse jahvatamisele. Kui oli vähem vilja , jahvatati käsikiviga. Jahule segati juurde vett ja soola ja sõtkuti kätega tükk aega. Siis jäeti kerkima, aga sisse vajutati käega ristimärk, et kuri sisse ei läheks. Kui taigen kerkinud oli, vooliti sellest suured leivapätsid. Taigent jäeti alati natuke järele, et järgmine kord oleks juuretis olemas. Leiva sisse vajutas või tegi perenaine pere märgi. Leivaahju küttis alati enne leiva küpsetamist pereema. Tema tõi puud ja jälgis tuld. Kui puudest olid alles jäänud alles söed, tõsteti need ahjupõrandalt ära ja viskas sinna sisse rukkijahu, et teada saada , kas ahi on paras või ei. Leivad asetati ahju põrandale leivalabidaga. Leivad küpsesid umbes tund aega ja siis võeti need välja ja asetati lauale. Nende peale pandi tekk, et leivad järelküpseks. Rukkileib sai üle Eesti tunnustatuks ja paljudes teistes riikides. Leib on väga kasulik ja hea, kuna see toidab hästi ja annab palju vitamiine. Vanasti tavatseti sööjale öelda: „Jätku leiba!” .Sellele vastati alati viisakalt „Jätku tarvis!”

Kristiina Arold

7.klass